Kirbutsirkuste ajalugu

Kirbutsirkuse lugu ei alga meelelahutusena, vaid erakordsete oskuste demonstratsioonina. 16. ja 17. sajandil loid kellassepad, kullassepad ja sepad uskumatult pisikest metallitood ja kasutasid elusaid kirpe, et toestada, kui kerged ja ohutagused nende loomingud on.

1578. aastal valmistas Londoni sepp Mark Scaliot 'luku, mis koosnes uheteistkomnest raua, terase ja messingi tuukist, mis koik koos votmega kaalusid vaid uhe kullaterana.' Ta valmistas ka kuldsed keti nelikoumnest kolmest lungist ja kinnitades selle keti lukule ja votmele, pani selle kirbu kaela umbar, kes neid koiki kergelt vedas. Kogu komplekt -- lukk, voti, kett ja kirp -- kaalus vaid poolteist tera.

Umbes 1743. aastal esitles kellaasepp nimega Sobieski Boverick Kuninglikule Seltsile elevandiluust tossu kuue hobusega, koos kutsariga, reisijatega, teeneritega ja postiljoniga -- koike vedas uks ainus kirp. Mikroskoobiuurija Henry Baker tutvustas teda kohtumoisel 9. juunil 1743.

Robert Hooke'i verstapost Micrographia (1665) -- Kuningliku Seltsi esimene suur valjaanne -- sisaldas kuulsat suurt valjavolditavat illustratsiooni kirbust, nagu seda mikroskoobi all nahi. Hooke kirjutas: 'Selle pisikese olevuse tugevus ja ilu, isegi kui sel poleks mingit muud seost inimesega, vaiariks kirjeldust.' Ta kirjeldas kirpu kui 'ehitud elegantselt poleeritud musta soomusesse, kaunilt liigestatud.'

Raamat sai sensatsiooniks. Paevakirjanik Samuel Pepys kirjutas 21. jaanuaril 1665, et see on 'koige leidlikum raamat, mida ma eales olen lugenud.' See mikroskoopimaailma populaariseerimine aitas kuutada hilisemat avalikkuse vaimustust kirbude ja kirbu-etenduste vastu.

Varaseim mainimine kirbutsirkusest kui meelelahutusest -- mitte kasitoolise demonstratsioonist -- ulatub umbes 1812. aastasse ja Johann Heinrich Deggelleri esinemisteni, kes oli kullassepp Stuttgartist, Saksamaalt. Tema kirbud suutsid vedada 'esmaklassilist sojalaeva 120 kahuriga', voidelda mookadega ja vedada kaherattallist tossu.

Deggeller tahistab uleminekut oskavatelt kasitoolistelt, kes demonstreerisid oma miniatuurset tood, totisele populaarsele meelelahutusele.

Genovas, Itaalias sundinud Louis Bertolotto oli esimene kirbutsirkuse impresaario, kes saavutas rahvusvahelise kuulsuse. Ta asutas oma 'Erakorralise toolakate kirpude naituse' Londonis 209 Regent Streetil 1830ndatel, kutes sisepaas oli uks silling.

Tema etteastete hulgas olid neli kaarte mangiv kirpu, kirbuorkester, mis vaideeti mangis kuuldavalt, idamaise mogulinokeda hareem, kostuumipidu kuuejalgiste daamide ja hartasmeestega, kes tantsisid 12-liikmelise orkestri saatel, ja haripunkt -- Waterloo lahingu tablo Wellingtoni, Napoleoni ja Blucheriga tais vormis.

Bertolotto avaldas mitu valaannet teosest 'Kirbu ajalugu, margkuste ja tahelepanekutega'. Ta esines ka New Yorgis (1835) ja Torontos (1844), enne kui emigreerus Kanadasse 1856. aastal. Charles Dickens viitas tema 'Toolakatele kirpudele' teoses 'Visandid Bozi poolt' (1836).

Kirbutsirkused saavutasid populaarsuse tipu hilise viktoriaani ja eduardi ajastu jooksul, oitsedes osana laiemast sendimmuuseumide, korvaletenduste ja kuriositeetide naituste kultuurist.

1869. aasta Londoni naitus esitles 'kirpe igas suuruses, vanuses ja jumes, kes vedasid igasuguseid miniatuurseid soidukeid: kirbud neljarakendis, kirbud tandemis, kirbud postiteenistuses, kirbud vedamislokomotiividega; uks kirp, kes tegi puksiiri tood ja vedas lahingulaeva tuhandeid kordi suuremat ja raskemat kui ta ise.'

1900ndate alguseks olid kirbutsirkused tavalised atraktsioonid reisivatel karnevalidel, rannikukuurortides nagu Coney Island, muusikasaalides ja maailmanaistustel. Laiem korvaletenduste kuldajastu kestis ligikaudu 1870ndast kuni 1920ndani.

William Heckler, Sveitsist parit mees, kes alustas karjaari tsirkuse joumehena, esitles oma kirbutsirkust 1904. aasta St. Louisi maailmanaitusel ja hiljem Coney Islandil. 1915. aastal avaldas ta Pulicology, broshuurdi kirpude 'treenimise teadusest'.

Umbes 1925. aastal kollis Heckler oma etenduse Huberti muuseumisse aadressil 228 West 42nd Street, Times Square, kus kirbutsirkus sai legendaarseks New Yorgi institutsiooniks. Parast Williami surma 1935. aastal juhatas seda tema poeg Leroy 'Roy' Heckler kuni pensioneerumiseni umbes 1957. aastal.

Mairkimisvaarseiste kulastajate hulgas oli Jack Johnson, endine raskekaalu poksitshempion, kes toimetatas etenduse meelitajana 1937. aastal. Selleks ajaks, kui Jon Voight 1969. aasta filmis 'Keskoone kauboi' hoone fassaadi mooda kondis, oli Heckleri kirbutsirkus -- ilmselt viimane Uhendriikides -- juba suletud.

Kirbutsirkustes kasutati inimkirpu (Pulex irritans), kes valiti suhteliselt suure suuruse tottu. Kirpudele pandi pisikesed rakmed ohukesest kullasest voi vasktraadist, mis oli keeratud umbar rindkere. Sidumissurve pidi olema tapis -- liiga tugev ja kirp ei saanud enam neelata ning sureks.

Kirpe ei saa totiselt 'treenida' tavalises mottes. Selle asemel jalgisid esinejad uusolseid kirpe, et maarata, kas neil on eelsoodumus huppamiseks voi kondimiseks, ja maarasid need siis erinevatele etteastetele. Huppavad kirbud loidid kergeid palle; kondivad kirbud vedasid miniatuurseid kaarushid ja tossusid. 'Vehklevate' kirpude esijalgadele olid liimitud vaihesed metallitukid -- kui nad uuritasid neid maha raputada, naes valja, nagu vitleksid nad mookuadega.

Soojus oli peamine kontrollimehhanism. Soojuse rakendamine altpoolt pani koik rakendatud kirbud energiliselt liikuma, luues illusiooni tantsimisest voi esinemisest. Esinejad toitsid oma kirpe tavaliselt, lubades neil hammustada oma kaevarteid uks kord paevas.

Kirbud voivad hupata kuni 150 korda oma keha pikkust ja vedada objekte kuni 20 000 korda oma kehakaalu. Nende hupet ei juhi mitte ainult lihased, vaid resiliiiniblokid -- kummitaoline, vedrulaadne valk rindkeres -- mis voimalishab neil avaldada umbes 100 korda rohkem joudu kui lihased uksi.

Paljud kirbutsirkused, eriti need, mida juhtisid mustkunstnikud, ei kasutanud uuldse totolisi kirpe. Magnetid, peidetud traadid, elektrimootorid ja mehaanilised nipid liigutasid pisikesi trapetse ja miniatuurseid figuure. Optilised illusioonid suurendusklaasidega suurendasid mehhanisme publiku jaoks.

See on seda tuupi kirbutsirkus, millele viidatakse Steven Spielbergi filmis 'Jurassic Park' (1993), kus John Hammond meenutab: 'Tead, mis oli esimene atraktsioon, mille ma ehitasin, kui ma lounapoole Sotimaa tuliv? See oli kirbutsirkus, Petticoat Lane. Totiselt uusna imeline. Meil oli pisike trapets ja karussell ja kiik. Nad koik liikusid, mootoritega muidugi, aga inimesed utlesid, et nad naevad kirpe.'

Professor Len Tomlin juhatas uhte Uhendkuningriigi viimastest totistest kirbutsirkustest Belle Vue loomaaias Manchesteris 1960ndatel ja 1970ndatel. Tema etteastete hulgas olid rakendatud inimkirbud, kes soidid kaarikuvoistlustel, vedasid aiarulli, soidid kolmerattal ja 'vehklevad kirbud', kes kraapsisid korgitukkidesse toratud nuute.

Len ja tema naine Evelyn palkasid professionaalseid putukapuudjaid oma kirbuvaru saidilitamiseks. Tsirkus suleti 1970ndate lopus, kui parandatud kodune huggieen tegi inimkirbude leidmise liiga raskeks.

Mitu koonduvat tegurit pohjustasid kirbutsirkuste allakaaiku parast Teist maailmasoda. Tolmuimejate, pesumasinate, paranenud sanitaartingimuste ja sunteetiliste kangaste laialdane levimine tegi inimkirbu (Pulex irritans) uha harvemaks. Operaatorid, kes soltusid puusivast varuistusest, leidsid, et esinejate hankomine muutub uha raskemaks ja kallimaks.

1935. aastal maksis tosin kirpe umbes 2 pennit. 1950ndateks maksis tosin kuus silingit ja nappuse ajal vois uks kirp maksta kaks silingit. Samal ajal tgombasid televisioon, kino ja loobustuspargid publiku eemale intiimsetest kuriositeetide naistustest, mis olid kirbutsirkuseid ule sajandi ulal hoidnud.

Kirbutsirkused on jaatnud ullatavalt sugava jalge populaarkultuuri. Kirjanduses ulatub traditsioon Aristophanese 'Pilvedest' (u. 423 e.m.a.), mis sisaldab nalja kirbu huppe kauguse mootmise kohta, kuni John Donne'i metafuusilise luuletuseni 'Kirp' (u. 1590ndad) ja Charles Dickensi viiadeteni teoses 'Visandid Bozi poolt' (1836).

Filmis kavanadas Charlie Chaplin kirbutsirkuse komoodiaetteastet juba 1919. aastal avaldamata luhifilmile nimega 'Professor', filmides selle lopuks filmis 'Rambivaalgus' (1952). Laurel ja Hardy naistasid kirbutsirkust filmis 'Shimpans' (1932). Pixari 'Putuka elu' (1998) esitleb 'P.T. Kirpu' (haaldas John Ratzenberger), ahnet kirbude tsirkusedirektorit, kelle nimi paroodib P.T. Barnumit.

Koige kuulsam kaasaegne viide on John Hammondi monoloog filmis 'Jurassic Park' (1993), kus kirbutsirkus on metafoor ettevotluse illusioonist soovi vastu autentsuse jarele.

Kamp esinejaid hoiab traditsiooni tallel. Professor Adam Gertsacov on oma Acme minikirbutsirkusega ringi reisinud Uhendriikides ja Kanadas alates 1996. aastast, tuues kirbutsirkuse tagasi Times Square'ile 2001. aastal. Tema kirbud voistlevad kaarikutel, kondivad pingul koiel ja neid tulistatakse kahurist labi leekiva ronkasu.

Kolumbiast parit kunstnik Maria Fernanda Cardoso veetis kuus aastat kirbutsirkuse valijaarendamisel kunstiprojektina. Tema kirbud kondisin pingul koiel, vedasid kaarikuid ja tantsisid tangot. Too rondas Sydney ooperimaja, Centre Pompidou ja New Yorgi uut muuseumit, enne kui selle omandas Tate'i galerii Londonis.

Zooloog dr. Tim Cockerill loi toimetava kirbutsirkuse 2010. aasta Kuningliha Instituudi jooluloengute jaoks ja on treeninud kirpe BBC televisiooni jaoks. Muunchenis on Mathese perekonna kirbutsirkus olnud Oktoberfesti pidev atraktsioon alates 1948. aastast -- uks maailma viimaseid totiseid kirbutsirkuse etteasteid, mis on kesknud ule 75 aasta.

2026. aastal toi FleaWinder™ kirbutsirkuse digitaalsesse ajastusse. Pisike animeeritud tsirkus, mis elab teie Windowsi voi macOS-i tegumiriba kohal -- ja nuud ka teie taskus iOS-is -- FleaWinder™-it toidab taielikult teie igapaevane kasutus. Klahvivajutused, hiireliigutused, klopsud, puudutused, nihutused ja raputused koguvaad energiat, mis juhib seitset elavat etteastet: koielkondija, trapetsartist, kahurietteaste, tugev kirp, uherattasoitja, zonglorkirp ja tuleneelaja.

Seal kus viktoriaanlikud show-mehed rakendasid totiseid kirpe kuldsed traadiga, rakendab FleaWinder™ teie sisendeid koodiga. Seal kus Heckleri publik toppis end Huberti muuseumi keldri eraldatud nurka, esineb FleaWinderi tsirkus 150-piksli laiuses ribas, mis kunagi ei sega. Maailma vaihseima etenduse traditsioon jaadhub -- uhtegi kirpu ei vigastatud selle tsirkuse loomisel.